...

Raske on. Kuude viisi hirmus ja ärevuses elamine, pidev ootamatute manöövrite ootamine ja vaenulikkusega diilimine on mu närvid täiesti ära söönud. Mul pole söögiisu, ma magan raskustega ning pean iga päev haldama pidevalt lainetavat ärevust, sest "äkki tuleb kuskilt jälle kallaltung ja ma pean selleks ometi valmis olema". See tähendab, et ma ei saa millelegi keskenduda, kuna närvisüsteem ootab muudkui järgmist rünnakut.

Raske on kellegi ohver olla - isegi siis, kui see pole sul esimene, teine ega kolmas kord ning staaži peaks juba jaguma. Nii raske, et tekib küsimus, kas see kõik on seda väärt. Mis mõte on elul, kui selle põhiliseks korduvaks tunnuseks on kellegi ohvriks sattumine ja inimesed, kellel on voli ja võim seda takistada, seda lihtsalt ei tee? Mis mõte kõigel on, kui pole eetikat, õiglust ja ausust?

Ma ei oska sellele täna vastata. Vastused on otsas. Ainus, mida tean, on see, et ma pole õnnelik.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Sa pole mingi autist! Sa oled liiga normaalne!

Autism ei ole vaimupuue

Allistidest ja organisatsioonidest: miks nad nii teevad?