Olen teismeline autist, keda kohtuotsusega rakenduslikus käitumisteraapias ehk ABA-teraapias käima sunniti. Järgnevalt toon ära kogemused, mis panid mind sellest pääsemiseks sõiduteele sööstma. Kogesin käitumisteraapias, et käitumistehnikud, kes mind "aidata" tahavad, teevad hoopis mind maha, tekitavad minus tunde, et ma ei ole võimeline selleks, milleks tegelikult võimeline olen, ja sunnivad mind pidevalt sooritama lihtsaid ülesandeid näiteks vastama küsimustega kaardikestele, sooritama iPadis analoogkella tundmise harjutusi ja lihtsustatud lugemisülesandeid, mis on alla mu võimete. Kaardid küsimustega, millele mind vastama sunnitakse, on umbes kolmanda klassi jaoks mõeldud tuletamine ja idioomid. Küllap on see põhjustatud kulunud stereotüübist, et autistlikud inimesed võtavad asju sõnasõnaliselt. Mind sunnitakse märkmikku kirjutama, mitmele ma õigesti või valesti vastasin. Andmeid kogutakse isegi selle kohta, mitu korda ma vabandan. Ma tunnen end kui laborihiirena,
Vabandust, kas need kommentaarid on nüüd kuskilt avalikust arvamusest pärit ja laiemalt levinud või eraviisiline üksikjuht?
VastaKustutaKonkreetse näite puhul oli tegu ühe olukorraga, mis illustreeris samal ajal hästi üleüldist suhtumist autistidesse. Sarnaseid avaldusi tehakse autistide suunal pidevalt ega aduta, kui irooniline säärane pime kahepalgelisus on.
KustutaMa tegelikult ei tunne sellist üldist suhtumist autistidesse kuna ma ei kujuta hästi ette konteksti, kus ma selle kohta peaks eraldi mingi tugeva seisukoha võtma. Külla aga on tuttavaid, kes on mingi hetk endal selle tuvastanud. Samas pole see kaasa toonud mingit suhtumise muutmist neisse. Oma eripärasid on nende juures varemgi aktsepteeritud ilma, et see oleks kuidagi suurem kõneaine olnud, kui teiste inimeste tugevate/nõrkade külgede puhul.
VastaKustutaSeetõttu ongi pisut üllatav, et ühiskonnas üldse mingi negatiivne ja üldistav tähelepanu siinkohal eksisteerib.
Inimlikust aspektist üllatab see ka mind siiani, iga päev, sest ma ei näe põhjust, miks peaks erinev neuroloogia andma põhjust kellessegi halvemini suhtuda. Kahjuks on paljud (sh ma ise) väga palju diskrimineerimist kogenud just seetõttu, millised me autistidena oleme ja millised on me vajadused.
KustutaDiskrimineerimine tööl (ei võimaldata sobivaid töötingimusi), meditsiinis (ei usuta kaebusi), sotsiaalabisfääris (ei usuta, et sul on teatud sorti abivajadused), koolis (paljusid autiste kiusatakse koolis) ning vägivald, sh seksuaalne, on pahatihti suur osa meie igapäevaelust. Sõna "autist" on rahvasuus lausa sõimusõnana kasutusel - kuigi see, mis selles solvavat peaks olema, jääb mulle kui autistile mõistatuseks.
See sõimusõna on ilmselt tekkinud kontekstis, kus sõna autsist tähendas olukorda, milles inimene juba varases lapsepõlves kaob muu maailma jaoks oma mulli ja on hilisemas elus oluliste raskemate piirangutega(med.terminit kahjuks ei tea täpsemalt).
VastaKustutaEhk siis see oli aeg, kui kõik erisused inimeses olid põlastusväärsed ja sellised inimesed olidki
reaalselt rangelt isoleeritud ühiskonnast, et rõhutada ideoloogilist muljet, et meie riigis on kõik 100% normaalne. Umbes 20 aastat tagasi hakkas see suhtumine muutuma ja tänaseks peaks tegelikult inimesed olema juba harjunud nägema inimesi ratastoolis, loodusepoolsete vaegarengutega jne jne. Sõna on samas käibele siiski jäänud halvustava tooni väljendamiseks. ise pole ammu enam kuulnud ja tahaks uskuda, et see on pigem teismeliste mõtlematu vahend.
Kuri inimene ilmselt otsibki teadlikult haavatavamat ja nõrgemat omale objektiks ja selliselt mõistmist oodata on ohtlik. Pigem lihtsalt ettevaatust rohkem, kui muidugi võimalik. Ametiasutuste puhul peaks aga ometigi olema ju tegemist sotsiaalselt võimekate inimestega. Seda suhtumist on juba keerulisem minu jaoks põhjendada. Teadlikkust peaks ju olema preagu kerge tõsta. Info on kättesaadav. Omalgi tuttav on sellest mõned korrad kirjutanud meediaveergudel.