Conversations with ordinary people

Tema:
- Ütleb, et autistidel pole empaatiat, nad on tundetud ja sotsiaalselt ebapädevad.
- Võrdleb autiste pedofiilidega.

Mina: ...

Kommentaarid

  1. Vabandust, kas need kommentaarid on nüüd kuskilt avalikust arvamusest pärit ja laiemalt levinud või eraviisiline üksikjuht?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Konkreetse näite puhul oli tegu ühe olukorraga, mis illustreeris samal ajal hästi üleüldist suhtumist autistidesse. Sarnaseid avaldusi tehakse autistide suunal pidevalt ega aduta, kui irooniline säärane pime kahepalgelisus on.

      Kustuta
  2. Ma tegelikult ei tunne sellist üldist suhtumist autistidesse kuna ma ei kujuta hästi ette konteksti, kus ma selle kohta peaks eraldi mingi tugeva seisukoha võtma. Külla aga on tuttavaid, kes on mingi hetk endal selle tuvastanud. Samas pole see kaasa toonud mingit suhtumise muutmist neisse. Oma eripärasid on nende juures varemgi aktsepteeritud ilma, et see oleks kuidagi suurem kõneaine olnud, kui teiste inimeste tugevate/nõrkade külgede puhul.

    Seetõttu ongi pisut üllatav, et ühiskonnas üldse mingi negatiivne ja üldistav tähelepanu siinkohal eksisteerib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Inimlikust aspektist üllatab see ka mind siiani, iga päev, sest ma ei näe põhjust, miks peaks erinev neuroloogia andma põhjust kellessegi halvemini suhtuda. Kahjuks on paljud (sh ma ise) väga palju diskrimineerimist kogenud just seetõttu, millised me autistidena oleme ja millised on me vajadused.
      Diskrimineerimine tööl (ei võimaldata sobivaid töötingimusi), meditsiinis (ei usuta kaebusi), sotsiaalabisfääris (ei usuta, et sul on teatud sorti abivajadused), koolis (paljusid autiste kiusatakse koolis) ning vägivald, sh seksuaalne, on pahatihti suur osa meie igapäevaelust. Sõna "autist" on rahvasuus lausa sõimusõnana kasutusel - kuigi see, mis selles solvavat peaks olema, jääb mulle kui autistile mõistatuseks.

      Kustuta
  3. See sõimusõna on ilmselt tekkinud kontekstis, kus sõna autsist tähendas olukorda, milles inimene juba varases lapsepõlves kaob muu maailma jaoks oma mulli ja on hilisemas elus oluliste raskemate piirangutega(med.terminit kahjuks ei tea täpsemalt).

    Ehk siis see oli aeg, kui kõik erisused inimeses olid põlastusväärsed ja sellised inimesed olidki
    reaalselt rangelt isoleeritud ühiskonnast, et rõhutada ideoloogilist muljet, et meie riigis on kõik 100% normaalne. Umbes 20 aastat tagasi hakkas see suhtumine muutuma ja tänaseks peaks tegelikult inimesed olema juba harjunud nägema inimesi ratastoolis, loodusepoolsete vaegarengutega jne jne. Sõna on samas käibele siiski jäänud halvustava tooni väljendamiseks. ise pole ammu enam kuulnud ja tahaks uskuda, et see on pigem teismeliste mõtlematu vahend.

    Kuri inimene ilmselt otsibki teadlikult haavatavamat ja nõrgemat omale objektiks ja selliselt mõistmist oodata on ohtlik. Pigem lihtsalt ettevaatust rohkem, kui muidugi võimalik. Ametiasutuste puhul peaks aga ometigi olema ju tegemist sotsiaalselt võimekate inimestega. Seda suhtumist on juba keerulisem minu jaoks põhjendada. Teadlikkust peaks ju olema preagu kerge tõsta. Info on kättesaadav. Omalgi tuttav on sellest mõned korrad kirjutanud meediaveergudel.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tõlkeartikkel: Sellest, kuidas ma rakenduslikust käitumisteraapiast pääsemiseks sõiduteele jooksin

Autism ei ole vaimupuue

Kaua võib samu asju üle korrata?