Autism ei ole vaimupuue

Avastasin enda suureks üllatuseks, et olen ühe väga olulise müüdi täiesti unustanud. Nimelt selle, et autism tähendab vaimupuuet.

Erinevad allikad on vaimupuude esinemist autistide seas hinnanud 25-70 protsendile. Inimeste seas levib arvamus, et autistid on vaimupuudega või et autism on vaimupuude üks avaldumisvorm. Kust need arvud ja arvamused tulevad?

Alustame sellest, kes saab autismidiagnoosi - inimene, kelle toimetulek ja heaolu on sellisel määral häiritud, et ta jõuab arsti juurde. See tähendab seda, et autistidel, kes on saanud diagnoosi, on reeglina põhjus, miks diagnoosi üldse otsima mindi - tavaliselt selleks, et saada mingisugust abi või toetusi, et paremini hakkama saada. Seega on üks põhjuseid, miks vaimupuuet autistide seas näiliselt palju esineb, kinni selles, et suurema abivajadusega inimene saab diagnoosi, väiksema abivajadusega inimene aga jääb statistika jaoks nähtamatuks.

Mis kujundab tavainimeste arvamust? Kui mõelda sellele, millistest autistidest kõneleb meedia, siis meenuvad pigem ülisuure abivajadusega autistid, kelle eest kõnelevad tavaliselt nende omaksed. Üsna harva näeb saateid edukatest ja tuntud autistidest. Seetõttu ei tea paljud, et autistid pole vaid sügava puudega ning mastaapse abivajadusega inimesed, vaid ka tuntud ja tavamõistes edukad inimesed nagu Anthony Hopkins, Tim Burton, Jerry Seinfeld või Andy Warhol. Autismist rääkides kangastub nende silme ette stereotüüp peaga vastu seina peksvast suure abivajadusega inimesest, kellega on võimatu (nende arvates ainuvõimalikul moel) kontakti saada.

Tegelikult on autistid isekeskis väga erinevad, mitte äratuntavalt sarnased, nagu arvatakse. Isegi erinevamad kui allistid ise (selle müüdiga on suhteliselt sarnane lugu nagu empaatiamüüdiga - asja, mida arvatakse meil nappivat - empaatiat, heterogeensust -, on meil ehk kohati rohkemgi kui arvajatel endil), ja valdav enamus meist ei käi kummagi äärmuse alla - valdav enamus meist on täiesti tavalised ehitajad, kokad, õpetajad, lauljad, näitlejad, prügivedajad, poliitikud, arstid, diskorid, kirjanikud, karjääriinimesed, teadlased, aktivistid, ettevõtjad, nõustajad jne, kes sageli ei aima ka ise, milline on nende tõeline neuroloogiline identiteet.
Ainus, mis meid ühendab, on see, kuidas me maailma tajume ja me kogemused, mis sageli on sarnased. Isiksuste ja indiviididena oleme me aga nii erinevad, et pole ime, et avaldus "kui oled näinud üht autisti, oled näinud üht autisti" on kogukonnas nõnda tugevalt levinud.

Üks kurvemaid asju, mida olen oma töös näinud, on muidugi see, et mõnikord põlistavad ka autismivaldkonnas tegutsevad inimesed, kes autiste tegelikult aidata tahaks, seda müüti.

Sageli on põhjus selles, et inimene on autismiteemasse sattunud tänu oma autistist lapsele, kellel on suur abivajadus. Ilmselt on ta ka kokku puutunud ja kontakti otsinud teiste inimestega, kellel on sarnane kogemus. See on inimese nägemust oluliselt kallutanud, mistõttu arvab ta ehk siiralt, et sellised ongi autistid (sest tema autist on selline), mistõttu on tal väga raske või isegi võimatu kuulata täiskasvanud ja näiliselt maru hästi toime tulevate autistide juttu, kuna talle näib, et "ah, mida sellised ka minu elust ja minu lapsest teavad - need pole õiged autistid".

Seetõttu on tarvis, et inimesteni jõuaks rohkem erinevaid lugusid autistidest ning autistide endi mõtted ja kogemused. Kui tahame, et meid võetaks sellistena, kes me reaalselt oleme, on vaja endast rohkem rääkida ja end näidata.
Seega, minu üleskutse on selline: head kaasautistid, tulge rohkem kapist välja. Suhtumine ei muutu enne, kui inimesed on meie tõelist palet piisavalt näinud. Seda, mida nähakse, usutakse. Vaprust teile sel teel!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Sa pole mingi autist! Sa oled liiga normaalne!

Tõlkeartikkel: Sellest, kuidas ma rakenduslikust käitumisteraapiast pääsemiseks sõiduteele jooksin