Tõlkeartikkel: Sellest, kuidas ma rakenduslikust käitumisteraapiast pääsemiseks sõiduteele jooksin

Olen teismeline autist, keda kohtuotsusega rakenduslikus käitumisteraapias ehk ABA-teraapias käima sunniti. Järgnevalt toon ära kogemused, mis panid mind sellest pääsemiseks sõiduteele sööstma.

Kogesin käitumisteraapias, et käitumistehnikud, kes mind "aidata" tahavad, teevad hoopis mind maha, tekitavad minus tunde, et ma ei ole võimeline selleks, milleks tegelikult võimeline olen, ja sunnivad mind pidevalt sooritama lihtsaid ülesandeid näiteks vastama küsimustega kaardikestele, sooritama iPadis analoogkella tundmise harjutusi ja lihtsustatud lugemisülesandeid, mis on alla mu võimete.

Kaardid küsimustega, millele mind vastama sunnitakse, on umbes kolmanda klassi jaoks mõeldud tuletamine ja idioomid. Küllap on see põhjustatud kulunud stereotüübist, et autistlikud inimesed võtavad asju sõnasõnaliselt. Mind sunnitakse märkmikku kirjutama, mitmele ma õigesti või valesti vastasin. Andmeid kogutakse isegi selle kohta, mitu korda ma vabandan.

Ma tunnen end kui laborihiirena, kes on pandud labürinti, mille lõpus olev "juust" on kojupääsemine. Ma ei tea, mida ma seal teen. Ma olen küsinud, millised on mu eesmärgid, ja mulle vastati, et need muutuvad pidevalt, kuni saan 18-aastaseks. See oli kohutav, sest arvasin, et kui teen kaasa ja pingutan, on mul võimalik ABA nii-öelda ära teha.

Iga kord, kui mul kästakse rohkem vaeva näha, ei suuda ma seda puhtfüüsiliselt teha, sest teised lapsed ruumis kisavad täiest kõrist. Lisaks muusika, mis teiste laste iPadides mängib.

Ma ei talu väikeste laste kisa ning nad kisavad pidevalt. Mõnikord on minuga koos samas ruumis lausa kolmeaastaseid lapsi. Asi pole ainult autismis ja müratundlikkuses; ma ei näe kunagi kedagi neid karjuvaid lapsi lohutamas.

Helid on pidevad, nagu õudusfilmi muusikataust. Iga kord, kui küsin, miks lapsed karjuvad, öeldakse mulle, et pean "sellega harjuma".

Mulle öeldakse pidevalt, et ma "skriptin", kui miski on raske; näiteks siis, kui ütlesin, et ma ei tea, mida mingi asja suhtes tunnen, öeldi mulle, et ma lihtsalt skriptin. Skriptimine on kellegi teise poolt öeldu kordamine, seega mulle niimoodi öelda on sama hea, kui öelda, et kuna ma olen autist, ei saa mul tundeid olla ega saa ma neist rääkida.

Lisaks pean ma silmsidet hoidma - kama, mida ma seda tehes tunnen - ja see on väga raske. Minult tahetakse, et teeksin seda kogu aeg, aga see tekitab minus ebamugavust.

Nad koguvad selle kohta, kuidas ma karjuvaid lapsi täis ruumis silmsidet hoian, andmeid ja väidavad, et mu jutt on skriptitud. Mis on sellises olukorras loomulikku? See kõik on skriptitud, nagu teaduskatse. Ja siis olen mina see, kes peab õppima, mida tähendab iroonia?

Hiljuti pandi mind valikvastustega küsimustele vastama, näiteks "kas sa oskad kolmeni lugeda?". Seejärel pidin taas tuletamist harjutama. Jälle. Neidsamu "autistid võtavad kõike sõnasõnaliselt" stereotüüpe. Mul pole sellega mingeid raskusi ja juba mõnda aega.

Kui küsin, miks me selliseid asju teeme, vastatakse, et "see parandab su keeleoskust". Aga minu arust pole mu vastavatel oskustel midagi viga.

Keskendutakse kõigele, mida ma ei saa teha. Mind peetakse suutmatuks. Kas ma jätan suutmatu mulje?

See on minu jaoks liiga häiriv ja teeb mu peale haiget kuni punktini, kus ma ei suuda rääkida, kui ema küsib, kuidas ABA-s läks.

Aga tegelikult on kõik alati sama: tuletamine, idioomid, kellatundmine, ümberjutustamine, matemaatika ja vestlus.

Mulle näib, et mind üritatakse vähem autistlikuks muuta. Nad kirjeldavad asju ja keskenduvad asjadele, mis on autismistereotüübid - nagu konversiooniteraapias.

Ma olen kõigile, kes võiks mind kuulda võtta - sõpradele, õpetajatele, sugulastele, nõustajatele, kõigile peale ABA-terapeutide - rääkinud, kui väga ma ei taha seal käia. Ma pole sellest ABA-terapeutidele rääkinud, kuna siis loetakse mulle epistlit, kuidas seal käimine on mulle kasulik, või vastatakse, et ma skriptin. Nad ei valideeri mu tundeid mitte kunagi.

Hiljutisim ABA-külastus oli kõige raskem, sest mul polnud vaid kooliga seotud muresid, vaid ka muud stressi. Peamiselt oli põhjus selles, et ma ei suutnud välja kannatada mõtet, et pean seal käima 18. eluaastani. Kui ema mu kohale viis, sain paanikahoo ja põgenesin enne kliinikuukseni jõudmist.

Terapeudid, kes tahtsid alati mind "aidata", ajasid mind taga ja näis, et mul pole teist valikut, kui sõiduteele autode vahele joosta. Ma ei suutnud enam ABA-s käia ning kordasin seda endale, samal ajal kui mu pea lõhkus ja ma õhtusesse liikluskeerisesse sööstsin. Ma üritasin tagasi kõnniteele jõuda, ent oli hilja. Jäin auto alla.

Kaks terapeuti, kes mind taga ajasid, taandusid aeglaselt ja ma nägin, kuidas nad mu sinna jätsid. Sellest oli palju abi. Mind viidi kiirabiga EMOsse ja ma tundsin end traumeeritult. Lõppude lõpuks, ma sain autolt löögi ja nägin, kuidas inimesed, kes väitsid, et nad tahavad vaid "aidata", minema kõndisid.

Ma kardan, et kui mind kohtu käsul ABA-teraapias käima sunnitakse, ei pääse ma sellest eluga.

Link artiklile: https://neuroclastic.com/2020/01/27/on-hurling-myself-into-traffic-to-get-out-of-aba-therapy/?fbclid=IwAR3RvV-_ug13mhiK2Y6_sEjj9G4x0VedB2oJeSv0uEc0FuOahjRwZZCgXCU