Autismi ekspluateerimisest meedias

Kirjutasin hiljuti sellest, kuidas autismi sageli kujutatakse ning millised on selle negatiivsed tagajärjed autistidele. Selles postituses tahan kirjutada autismi ja autistide ekspluateerimisest. Käesolevat postitust innustasid mind kirjutama viimastel päevadel meedias (Bioneeris ja EPLis) ilmunud kirjutised glüfosaadi ning hügieenitoodetes sisalduvate mürkide teemal:

"Glüfosaat meie joogivees. Kollektiivne enesetapp ehk kuidas põrgutee on sillutatud heade kavatsustega" (praeguseks korrigeeritud)

"Inga Raitar: keemiaga kasvatatud toidule tuleb kehtestada mürgiaktsiis"

"Menstruaalhügieenivahendid ja mähkmed sisaldavad rohkm ftalaate kui paljud igapäevased plasttooted" (praeguseks korrigeeritud ega sisalda enam väidet, et autism on haigus)

Milline on kõikide lingitud artiklite ühine joon? Tegu on kirjutistega, kus ühe teema edendamiseks on teise kohta kahjustavat ja eksitavat infot esitatud. Nimelt, kõikides artiklites on autismi serveeritud kui midagi halba, täpsemalt toksiinide mõju patoloogilist tulemust.

Praegu valitsev teaduslik konsensus nendib, et autism on pärilik omapära, mitte haigus ega patoloogia. Ometi eiravad kõik suuremad väljaanded (ajakirjad, ajalehed), mida olen lugema sattunud, mitte vaid eelmainitud, seda fakti süsteemselt ning serveerivad autismi kui patoloogiat, riski, ohtu - näiteks toksiinidest küllastunud keskkonnas elamise negatiivset tulemust - mis samal ajal kahjustab otseselt autistide huve. Millisel moel, võib lugeda mu eelmisest meediateemalisest kirjutisest "Autismist meedias".

Samal ajal teevad autistid ja autismiühendused tõsist tööd, et inimesi harida. Oleme aastaid oma ühenduse (Eesti Aspergerite Ühing) ja iseendi nimel meediaväljaannetesse kirjutanud ning ajakirjanike ja toimetajatega suhelnud. Ometi pole muutusi siiani näha. Selle üle, kuidas meist räägitakse, otsustavad siiani inimesed, kes pole autistid või ei oma autismi kohta baasteadmisi.

Miks nii on? Autistide poolt antud tagasisidet tihti ei kuulata, sest tegu on ju autistidega - inimestega, keda on nii meedias palju ebapädevatena kujutatud, et ka kujutajad ise on seda müüti uskuma jäänud.

Armetu olukord, kas pole?

Kuidas muuta olukorda, kus ühe inimrühma eluiga ja -kvaliteeti üritatakse hoida teise inimrühma (autistide) eluea ja -kvaliteedi arvelt?

Esiteks, tasuks endale teadvustada, millest kirjutatakse ja mis on kaalul. Kui infot või teadmisi napib, on täiesti pädev ühendust võtta vastava valdkonna ühendustega ning infot küsida.

Teiseks, peaks kuulda võtma inimeste, kellest räägitakse, tagasisidet - eriti kui tegu on eriliselt haavatava inimrühmaga, kes on niivõrd diskrimineeritud olukorras, et see mõjutab oluliselt kõiki aspekte nende elus, sh nende eluiga. Meist ei tohiks rääkida moel, nagu poleks meid kohal, või nii, nagu me ei läheks korda. (Edit: tänan siinkohal Bioneer.ee inimesi, kes meie tagasisidet me positiivseks üllatuseks kuulda võtsid ning artiklitesse parandusi tegid).

Kolmandaks, kuna ajakirjanikutöö oluliseks osaks on eetika, tuleks mõelda, kas esitatud väited on tõesed. Kui need seda ei ole, ei tohiks neid avaldada. Väide, et autism on haigus või patoloogia, ei ole tõene, lisaks kahjustab see inimesi, kellest jutt on, olulisel määral, seega pole eetiline seda meedias propageerida.

Meid kõiki huvitab see, kuidas paremini elada - nii omaenda kui looduse ja maailma tervise mõttes - aga seda ei ole võimalik saavutada nii, et ühed inimesed heidetakse oma argumentide toetamise nimel teerulli alla.
Sedasi ei ole suures plaanis vahet, kas inimesed, sh autistlikud, kannatavad kehva tervise all keskkonnasaaste või väärarvamustest võrsuva halva kohtlemise tõttu.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Sa pole mingi autist! Sa oled liiga normaalne!

Autism ei ole vaimupuue

Allistidest ja organisatsioonidest: miks nad nii teevad?