Autismimüüte 1
1. Autism on kasvatamatus.
Autism on normaalne inimliigisisene neurovariatsioon, täpselt nagu mitteautism (ehk allism). Kui viimane pole kasvatuse või selle puudumise tulemus, ei saa ka esimene seda olla. Seda enam, et kui autisti kasvatada, saab lihtsalt kasvatatud autisti; teda pole kuidagi võimalik läbi kasvatuse allistiks muuta. Täpselt nagu pole võimalik allistist autisti kasvatada.
See, mida allistid teinekord autistide puhul kasvatamatuseks peavad (ja autistid allistide puhul - ei tasu arvata, et meil NTde suhtes oma arvamust pole :P), on käitumine, mis tuleneb autistide ajuehitusest. Täpselt nagu käituvad allistid nii, mismoodi nende ajuehitus ette näeb.
2. Autism on haigus.
Autismi ei liigitata ühegi teadusliku käsituse järgi haiguseks, kuna selles puudub patoloogia. Täpselt samamoodi nagu pole haige inimene, kellel on sinised silmad või punased juuksed, pole haige ka inimene, kes esindab neurovariatsiooni, mida esineb vähem kui tavapäraseimat ehk neurotüüpilist variatsiooni.
Autismi küll mõnikord nimetatakse haiguseks, näiteks meedias, aga see tuleb panna kas kõneleja keelevääratuse või harimatuse arvele, mitte võtta seda tõena. Kõik pole haigus, mis on teistmoodi :)
3. Autismi saab ravida.
Kuna autism ei ole haigus, seda ei ravita. Seetõttu on küsimus "kas autismi saab ravida?" juba iseenesest vääralt (ja ka solvavalt) püstitatud. Kas introvertsust saab ravida? Aga meessoolisust? Kui isegi saaks, kas peaks?
On oluline meelde jätta, et autismiravi näol on tegu inimõiguste rikkumisega, sest välja üritatakse "ravida" midagi, millele on õigus igaühel - seda, kes ta on (versus seda, mis inimesel viga on).
4. Autistidel pole empaatiat.
See müüt on ilmselt autistide jaoks üks valusamaid. On tohutult raske kuulda, et sul pole empaatiat, kuigi sa tead, et see ei vasta tõele - seda enam, kui sa tead, et sul on hoopis liiga palju empaatiat, ning eriti siis, kui sa selle tõttu lausa kannatad. Jah. Täpselt nii. Paljudel autistidel pole probleeme mitte sellega, et neil napiks võimet teistele kaasa tunda ja kaasa elada, vaid seda võimet on nii palju, et see võib meid intensiivsusega lausa halvata.
Kuna me ei väljenda ehk empaatiat samamoodi kui allistid, kiputakse tõlgendama, et järelikult me ei tunne seda. Ometi on uuringutega leitud, et afektiivset empaatiat on autistidel rohkemgi kui allistidel ning kogntiivse osas on teineteise suhtes probleeme mõlemal rühmal (see kehtib ka suhtlusprobleemide osas, millest räägin "Autismimüütide" järgmises postis).
Miks? Me kogeme paljusid asju (sh sageli ka empaatiat) tunduvalt intensiivsemalt kui enamus ning me mõistame paremini sama neurovariatsiooni esindajate (ehk autistide) kogemusi kui allistide omi (nagu allistid mõistavad omakorda alliste paremini kui autiste).
5. Autism on vaktsiinikahjustus.
Kui mainisin eelmise punkti all, et see on üks valusamaid müüte, siis käesoleva näol on tegu ilmselt müüdiga, mis paljudest teistest rohkem frustratsiooni tekitab.
Nagu eespool öeldud, pole autism haigus. See pole ka kahjustus - erinevus ei tähenda haigust, probleemi või kahjustust. Kahjuks on paljud sellest müüdist kinni hakanud (tänks, Wakefield, va pseudoteadlane) ja jätavad oma lapsed autismihirmus vaktsineerimata. Parem surnud kui autistlik laps, näivad mõned vaktsiinivastased arvavat.
Miks autismi üldse kardetakse? Ilmselt seetõttu, et meedias näidatakse seda väikest osa autistidest, kes vajavad abi väga suurel määral, näiteks raske või sügava intellektipuude tõttu, mitte tavalisi keskmisi autiste, kes ei eristu suvalisest NTst välisel vaatlusel mitte millegi poolest. Seetõttu on autismist saanud intellektipuude sünonüüm, kuigi seda sageli isegi ei osata teadvustada.
Samal ajal esineb intellektipuuet ka väiksel osal allistidest, ent miskipärast ei seostata seda nende neurovariatsiooniga, vaid võetakse individuaalse probleemina. Miks seda autismi puhul ei tehta? Taevas teab. Ilmselt lihtsalt ei tulda selle peale.
Aga tagasi vaktsiinide juurde. Autism kui normaalne, positiivse geeniselektsiooni tulemus, mille eesmärk on inimliiki mitmekesistada ja seeläbi tugevamaks muuta, on kaasasündinud nähtus, mis saab alguse juba in utero. See tähendab, et ajaks, mil vaktsiinid lapse kehasse jõuavad, on protsessid, mis otsustavad, kas lapsest saab NT või autist, juba aset leidnud.
Ühtegi uuringut, milles oleks leitud seos autismi ja vaktsiinide vahel, pole seni olemas. Ja mitte seetõttu, et seda seost otsitud poleks, vaid seetõttu, et seda pole leitud.
See ei tähenda, et inimesel, sh autistil, ei võiks vaktsiinikahjustusi esineda. Aga see on hoopis teine teema.
6. Autistid on ohtlikud.
Kõik, mis tundub võõrana, näib hirmutavana. Eks seetõttu kehti selline eelarvamus ka autistide suhtes.
Samamoodi nagu allistid näivad meile ettearvamatute, heidutavate ja ootamatutena, näime meie allistidele tulnukatena teiselt planeedilt, kellest kardetakse halvimat. Millised on aga faktid? Need kõnelevad sellest, et mitte autist ei kujuta ohtu allistidele, vaid tihtipeale on hoopis allistid suuremaks ohuks autistidele (ja allistidele).
Põhiline osa vägivallast ja muust kahjustavast käitumisest, mida autistid keskmisest rohkem kogevad, tuleb nende NT-dest lähedastelt - nii perekonnalt kui eakaaslastelt, õpetajatelt, arstidelt ja teistelt abistajatelt.
Autistide suhtes eksisteerib ka süsteemne vägivald ja inimõiguste rikkumine erinevate autismiravide ja näiteks ABA-teraapia näol, mida rakendavad nende peal nende endi vanemad. Seetõttu kurvastab selline müüt meid sügavalt, kuna sarnaneb olemuselt empaatiamüüdile - seda, mis on omane pigem teisele neurovariatsioonile, omistatakse hoopis meile.
Selleks korraks vast aitab kah. Mitte et müüdid ammendatud oleks, aga las jääda midagi ka järgmiste postituste jaoks :)
Autism on normaalne inimliigisisene neurovariatsioon, täpselt nagu mitteautism (ehk allism). Kui viimane pole kasvatuse või selle puudumise tulemus, ei saa ka esimene seda olla. Seda enam, et kui autisti kasvatada, saab lihtsalt kasvatatud autisti; teda pole kuidagi võimalik läbi kasvatuse allistiks muuta. Täpselt nagu pole võimalik allistist autisti kasvatada.
See, mida allistid teinekord autistide puhul kasvatamatuseks peavad (ja autistid allistide puhul - ei tasu arvata, et meil NTde suhtes oma arvamust pole :P), on käitumine, mis tuleneb autistide ajuehitusest. Täpselt nagu käituvad allistid nii, mismoodi nende ajuehitus ette näeb.
2. Autism on haigus.
Autismi ei liigitata ühegi teadusliku käsituse järgi haiguseks, kuna selles puudub patoloogia. Täpselt samamoodi nagu pole haige inimene, kellel on sinised silmad või punased juuksed, pole haige ka inimene, kes esindab neurovariatsiooni, mida esineb vähem kui tavapäraseimat ehk neurotüüpilist variatsiooni.
Autismi küll mõnikord nimetatakse haiguseks, näiteks meedias, aga see tuleb panna kas kõneleja keelevääratuse või harimatuse arvele, mitte võtta seda tõena. Kõik pole haigus, mis on teistmoodi :)
3. Autismi saab ravida.
Kuna autism ei ole haigus, seda ei ravita. Seetõttu on küsimus "kas autismi saab ravida?" juba iseenesest vääralt (ja ka solvavalt) püstitatud. Kas introvertsust saab ravida? Aga meessoolisust? Kui isegi saaks, kas peaks?
On oluline meelde jätta, et autismiravi näol on tegu inimõiguste rikkumisega, sest välja üritatakse "ravida" midagi, millele on õigus igaühel - seda, kes ta on (versus seda, mis inimesel viga on).
4. Autistidel pole empaatiat.
See müüt on ilmselt autistide jaoks üks valusamaid. On tohutult raske kuulda, et sul pole empaatiat, kuigi sa tead, et see ei vasta tõele - seda enam, kui sa tead, et sul on hoopis liiga palju empaatiat, ning eriti siis, kui sa selle tõttu lausa kannatad. Jah. Täpselt nii. Paljudel autistidel pole probleeme mitte sellega, et neil napiks võimet teistele kaasa tunda ja kaasa elada, vaid seda võimet on nii palju, et see võib meid intensiivsusega lausa halvata.
Kuna me ei väljenda ehk empaatiat samamoodi kui allistid, kiputakse tõlgendama, et järelikult me ei tunne seda. Ometi on uuringutega leitud, et afektiivset empaatiat on autistidel rohkemgi kui allistidel ning kogntiivse osas on teineteise suhtes probleeme mõlemal rühmal (see kehtib ka suhtlusprobleemide osas, millest räägin "Autismimüütide" järgmises postis).
Miks? Me kogeme paljusid asju (sh sageli ka empaatiat) tunduvalt intensiivsemalt kui enamus ning me mõistame paremini sama neurovariatsiooni esindajate (ehk autistide) kogemusi kui allistide omi (nagu allistid mõistavad omakorda alliste paremini kui autiste).
5. Autism on vaktsiinikahjustus.
Kui mainisin eelmise punkti all, et see on üks valusamaid müüte, siis käesoleva näol on tegu ilmselt müüdiga, mis paljudest teistest rohkem frustratsiooni tekitab.
Nagu eespool öeldud, pole autism haigus. See pole ka kahjustus - erinevus ei tähenda haigust, probleemi või kahjustust. Kahjuks on paljud sellest müüdist kinni hakanud (tänks, Wakefield, va pseudoteadlane) ja jätavad oma lapsed autismihirmus vaktsineerimata. Parem surnud kui autistlik laps, näivad mõned vaktsiinivastased arvavat.
Miks autismi üldse kardetakse? Ilmselt seetõttu, et meedias näidatakse seda väikest osa autistidest, kes vajavad abi väga suurel määral, näiteks raske või sügava intellektipuude tõttu, mitte tavalisi keskmisi autiste, kes ei eristu suvalisest NTst välisel vaatlusel mitte millegi poolest. Seetõttu on autismist saanud intellektipuude sünonüüm, kuigi seda sageli isegi ei osata teadvustada.
Samal ajal esineb intellektipuuet ka väiksel osal allistidest, ent miskipärast ei seostata seda nende neurovariatsiooniga, vaid võetakse individuaalse probleemina. Miks seda autismi puhul ei tehta? Taevas teab. Ilmselt lihtsalt ei tulda selle peale.
Aga tagasi vaktsiinide juurde. Autism kui normaalne, positiivse geeniselektsiooni tulemus, mille eesmärk on inimliiki mitmekesistada ja seeläbi tugevamaks muuta, on kaasasündinud nähtus, mis saab alguse juba in utero. See tähendab, et ajaks, mil vaktsiinid lapse kehasse jõuavad, on protsessid, mis otsustavad, kas lapsest saab NT või autist, juba aset leidnud.
Ühtegi uuringut, milles oleks leitud seos autismi ja vaktsiinide vahel, pole seni olemas. Ja mitte seetõttu, et seda seost otsitud poleks, vaid seetõttu, et seda pole leitud.
See ei tähenda, et inimesel, sh autistil, ei võiks vaktsiinikahjustusi esineda. Aga see on hoopis teine teema.
6. Autistid on ohtlikud.
Kõik, mis tundub võõrana, näib hirmutavana. Eks seetõttu kehti selline eelarvamus ka autistide suhtes.
Samamoodi nagu allistid näivad meile ettearvamatute, heidutavate ja ootamatutena, näime meie allistidele tulnukatena teiselt planeedilt, kellest kardetakse halvimat. Millised on aga faktid? Need kõnelevad sellest, et mitte autist ei kujuta ohtu allistidele, vaid tihtipeale on hoopis allistid suuremaks ohuks autistidele (ja allistidele).
Põhiline osa vägivallast ja muust kahjustavast käitumisest, mida autistid keskmisest rohkem kogevad, tuleb nende NT-dest lähedastelt - nii perekonnalt kui eakaaslastelt, õpetajatelt, arstidelt ja teistelt abistajatelt.
Autistide suhtes eksisteerib ka süsteemne vägivald ja inimõiguste rikkumine erinevate autismiravide ja näiteks ABA-teraapia näol, mida rakendavad nende peal nende endi vanemad. Seetõttu kurvastab selline müüt meid sügavalt, kuna sarnaneb olemuselt empaatiamüüdile - seda, mis on omane pigem teisele neurovariatsioonile, omistatakse hoopis meile.
Selleks korraks vast aitab kah. Mitte et müüdid ammendatud oleks, aga las jääda midagi ka järgmiste postituste jaoks :)
Kommentaarid
Postita kommentaar