Autismimüüte 3
Kuna autismimüüte on palju, on siin kolmas postitus sellest seeriast. Tegu on müütidega, mis mul endal esimese hooga kahe silma vahele jäid, ent millele juhtisid tähelepanu valvsad kogukonnaliikmed. Aitäh teile!
Niisiis, "Autismimüüdid", 3. osa.
12. Autistid on kõik ühe vitsaga löödud.
Autistid on isekeskis väga erinevad, erinevamad kui allistid. See tähendab, et meid on inimrühmana väga raske ühisnimetajate alla panna, kuna me oleme eritahulised nii isiksustena kui oma muude eripärade poolest, nt neuroloogia. Valdav namus autistidest (üheksa kümnest) on ülitundlikud ning põhiline aspekt, mis autiste ja alliste eristab, on meie erinev viis infot töödelda. Kui allistid töötlevad keskkonnast tulenevat infot automaatselt, siis autistid teevad seda kildhaaval, iga infokildu (heli, liikumine, objektid jms) läbi töötades.
See tähendab seda, et me märkame tohutult palju detaile ja mustreid, mis mitteautistlikule silmale-kõrvale tänu automaatsele infotöötlusele sageli märkamatuks jääb, aga teisalt ka seda, et me vajame keskkonda, mis oleks sobilik meie meelte toimimisele ja tundlikkusele, ehk meil on reeglina vaja keskkonda, mis me neuroloogiat üle ei koormaks.
Liigne müra (kõige laiemas mõttes, näiteks erinevad helid, valjud helid, vilkuvad ekraanid, kehv valgus, palju inimesi, palju liikumist jne) on me jaoks ülemkoormav ning võib põhjustada meltdowni ehk intensiivset ja isiku jaoks väga ränka reaktsiooni, mida pahatihti tõlgendatakse vihana või tujukusena või shutdowni.
Tegelikult on nende reaktsioonide näol reaktsioonidega täielikule ülekoormusele, mistõttu läheb meltdowni kogeva inimese aju põgene-ründa režiimile; shutdowni puhul inimene tardub ja muutub võimetuks reageerima.
Mõlemal juhul on peamine see, et meltdownis või shutdownis olev inimene on tõsises ja reaalses hädas ning vajab abi ja pädevat kohtlemist, sest tema aju ütleb talle, et ta elu on ohus.
Tegu on normaalsete reaktsioonidega, mis on omased kõigile inimestele; autistid lihtsalt kogevad neid rohkem tänu mürarohkele maailmale, mis on ehitatud enamuse ehk allistide järgi, ja intensiivsemalt, tänu me neuroloogiale.
13. Vaid lapsed/poisid/mehed on autistid.
Autism on ajaloolistel põhjustel poisslapse nägu. Alguses keskenduti vaid poiste uurimisele ning see tendents on kestnud aastakümneid. Tüdrukuid märgati vaid siis, kui neil oli lisaks mõni sügav probleem, tavaliselt vaimupuue. Seetõttu arvati, et naissoost autiste on vaid üks neljast. Alles nüüd on hakatud aru saama, et ka tüdrukud ja naised on autistid, me lihtsalt varjame (maskime, sõnast masking) autistlikke jooni paremini kui mehed. Samal ajal on me probleemid kohati suuremad (näiteks sotsiaalsed probleemid, lisaks satume me sageli seksuaalvägivalla ohvriks) ning mitmetahulisemad ning elukvaliteet kehvem kui autistlikel meestel; see väljendub paraku näiteks selles, et autistlikud naised sooritavad rohkem enesetappe kui autistlikud mehed.
14. Autistidega tuleb kõneleda kui lastega, sest nad ei saa normaalsest jutust aru.
Kuna autistid on täiesti tavalised inimesed, pole põhjust meiega rääkida teistmoodi kui teiste inimestega või "nagu lastega". Lugupidamatus autistide suhtes on üks suuri probleeme, mis tänapäeval allistide seas lokkab, mistõttu on väga oluline teadvustada, et autistid on täpselt sama arukad, "kohal" ja teadlikud kui iga teine inimene. Ja nagu iga teise inimese puhul tuleb ka autistidega, kes on indiviidid (vt punkt 12) suhelda niimoodi, nagu on konkreetse indiviidi puhul kohane.
15. Kõik autistid on matemaatikas head.
Nagu 12. ja 14. punktis öeldud, oleme me indiviidid ja sedasi väga erinevad. See tähendab mh seda, et ka asjad, mis meid huvitavad ja mida me oskame või milles meil tugevused väljenduvad, on väga erinevad. Mõned oskavad matemaatikat, mõned on hoopis andekad kirjanikud või psühholoogid või kunstnikud või näitlejad (nt Anthony Hopkins). Iga autistlik indiviid on oma tugevuste ja nõrkustega, täpselt nagu iga allistlik indiviid.
16. Kõik autistid on mingil moel andekad.
Seegi müüt käib tegelikult 12. müüdi, "Autistid on kõik ühe vitsaga löödud" , alla. Arvamus, et kõik autistid on mingil moel andekad, põhineb tavaliselt filmidele ja sarjadele, kus autistlik peategelane (nt Sherlock Holmes, Nero Wolfe, Temperance Brennan ("Bones") või keegi teine autistlik talent oma autistlike annete (hea mälu, tohutu detailide märkamise võime, palju teadmisi mingil alal) abil mingeid keerulisi probleeme või juhtumeid lahendab).
Reaalses elus on autistidega aga täpselt sama lugu kui mitteautistidega - igaühel meist on omad tugevused ja omad nõrkused ning andekaid ja üliandekaid inimesi on me seas vaid teatud määral.
17. Olemas on "raskekujuline" ja "kergekujuline" autism.
See müüt on üks levinumatest. Tegu on väga sügavalt juurdunud arvamusega, mis on üsna ekslik.
Paljud mitteautistid arvavad, et autistid jagunevad "kõrgfunktsioneerivateks" ja "madalfunktsioneerivateks" või "kergeteks" ja "rasketeks"*.
Tegelikult, kuna autistid on indiviidid, nagu juba korduvalt rõhutanud olen, oleme me indiviidid ka oma tervise ja võimete poolest. See tähendab, et me pole immuunsed probleemide suhtes, mis kimbutavad ka mitteautiste, näiteks kroonilised füüsilised haigused, probleemid üli- või alatundlikkusega, psüühikahäired jne. Mis tähendab, et autist võib vabalt olla vaimupuudega või kogeda mõnda terviseprobleemi, mis suurendab ta abivajadust, mitte autismi raskusastet. Sellisel seisukohal on ka uusimad diagnostilised juhendid nagu DSM V ja RHK 11.
See, kui autisti abivajadus on suuremat sorti, ei tähenda automaatselt, et seda põhjustaks autism / autist olemine.
Täpselt nagu ei nähta allismi probleemina allistide puhul, kellel on terviseprobleeme või omapärasid, mis toimetulekut raskendavad, ei saa autismi näha inimese probleemide ainsa või peamise allikana - see poleks lihtsalt loogiline. Kui allistlikul inimesel on vaimupuue või sensoorse töötlemise häire (või mis tahes raske, sügav või liitpuue), öeldakse, et "sel inimesel on see puue või see häire"; kui autistlikul inimesel on samad omapärad-puuded, öeldakse "ta on raske/sügav autist" või "tal on raske/sügav autism". Nagu näha, ei ole see loogiline.
Ei tasu unustada, et autism ja mitteautism ehk allism on täpselt ühesugused nähtused - närvisüsteemi ja aju ülesehituse poolt etteantud loomulik ja normaalne viis olla - mistõttu tuleks nii allistide kui autistide probleeme näha objektiivselt, mitte neid laisalt ja mugavalt lihtsalt inimese neurovariatsiooni alla lükata.
Nagu autistlikus kogukonnas selgelt sõnastatud on: funktsioneerimissildid (kõrg- ja madalfunktsioneeriv, "raskekujuline" või "kergekujuline" autism) kirjeldavad vaid seda, kuidas mitteautistid meid tajuvad, mitte seda, milline on meie reaalsus.
N-ö kõrgfunktsioneerivana tajutav inimene võib elus palju raskusi kogeda (ka mul, kuigi mul on ametlik diagnoos, on sageli keeruline inimesi, sh sotsiaalvaldkonna töötajaid, kellel peaks olema vastav pädevus, veenda, et ma olen autist, kuna ma ei vasta nende eelarvamusele autistist ja näin "kõrgfunktsioneerivana", mis sisuliselt tähendab vaid seda, et "sa näed liiga normaalne välja ega vasta mu kujutlusele autistist"; samal ajal on mul raske puue ja suur abivajadus).
"Madalfunktsioneerivana" tajutav inimene võib samal ajal nii mitmeski asjas "kõrgfunktsioneerivale" silmad ette teha. Üldine tendents siltide kasutamise puhul on see, et n-ö kõrgfunkavateks sildistatute puhul eiratakse nende vajadusi ning n-ö madalfunkavate puhul nende tugevusi.
*Sildi "kõrfunktsioneeriv" alla on kaua liigitatud inimesi, kes on autistid ja kellel pole vaimupuuet, ning "madalfunktsioneerivad" on reeglina olnud need autistid, kellel on vaimupuue. Sama lugu on siltidega "kerge" ja "raske autism". Tegu ei ole autismi raskusastmetega, kuna neid lihtsalt ei eksisteeri (võrdluseks: kas te suudate välja mõelda, milline kerge või raske allism või milline on kõrg- või madalfunktsioneeriv allist?), vaid laisa viisiga autistlikke inimesi kirjeldada ehk mõtteviisiga, et autism tähendab probleeme ja kõik probleemid, mis autistil on, on põhjustatud autismist; samal ajal kui allistidele (kes on samal ajal palju homogeensem inimrühm) jäetakse luksus olla indiviidid, kes pole defineeritud nende neuroloogia poolt ja kelle probleemid, haigused ja omapärad on miski, mida nähakse nende neurovariandist lahusseisvana.
Täpselt sama käsitus oleks kohane ka autistide puhul.
Kokkuvõtteks: funktsioneerimissildid ei sisalda infot, need on nonsenss, lisaks mõjuvad need autistidele solvavalt, diskrimineerivalt ja diskrimineerimist soodustavalt ning raskendavad meie hakkamasaamist elus, kuna kinnistavad autismi suhtes eksisteerivaid väärarvamusi, ning mitteautistide jaoks eksitavalt.
Seega, pealiskaudsete ja sisutute funktsioneerimissiltide kasutamiseks ei ole kunagi head põhjust.
Niisiis, "Autismimüüdid", 3. osa.
12. Autistid on kõik ühe vitsaga löödud.
Autistid on isekeskis väga erinevad, erinevamad kui allistid. See tähendab, et meid on inimrühmana väga raske ühisnimetajate alla panna, kuna me oleme eritahulised nii isiksustena kui oma muude eripärade poolest, nt neuroloogia. Valdav namus autistidest (üheksa kümnest) on ülitundlikud ning põhiline aspekt, mis autiste ja alliste eristab, on meie erinev viis infot töödelda. Kui allistid töötlevad keskkonnast tulenevat infot automaatselt, siis autistid teevad seda kildhaaval, iga infokildu (heli, liikumine, objektid jms) läbi töötades.
See tähendab seda, et me märkame tohutult palju detaile ja mustreid, mis mitteautistlikule silmale-kõrvale tänu automaatsele infotöötlusele sageli märkamatuks jääb, aga teisalt ka seda, et me vajame keskkonda, mis oleks sobilik meie meelte toimimisele ja tundlikkusele, ehk meil on reeglina vaja keskkonda, mis me neuroloogiat üle ei koormaks.
Liigne müra (kõige laiemas mõttes, näiteks erinevad helid, valjud helid, vilkuvad ekraanid, kehv valgus, palju inimesi, palju liikumist jne) on me jaoks ülemkoormav ning võib põhjustada meltdowni ehk intensiivset ja isiku jaoks väga ränka reaktsiooni, mida pahatihti tõlgendatakse vihana või tujukusena või shutdowni.
Tegelikult on nende reaktsioonide näol reaktsioonidega täielikule ülekoormusele, mistõttu läheb meltdowni kogeva inimese aju põgene-ründa režiimile; shutdowni puhul inimene tardub ja muutub võimetuks reageerima.
Mõlemal juhul on peamine see, et meltdownis või shutdownis olev inimene on tõsises ja reaalses hädas ning vajab abi ja pädevat kohtlemist, sest tema aju ütleb talle, et ta elu on ohus.
Tegu on normaalsete reaktsioonidega, mis on omased kõigile inimestele; autistid lihtsalt kogevad neid rohkem tänu mürarohkele maailmale, mis on ehitatud enamuse ehk allistide järgi, ja intensiivsemalt, tänu me neuroloogiale.
13. Vaid lapsed/poisid/mehed on autistid.
Autism on ajaloolistel põhjustel poisslapse nägu. Alguses keskenduti vaid poiste uurimisele ning see tendents on kestnud aastakümneid. Tüdrukuid märgati vaid siis, kui neil oli lisaks mõni sügav probleem, tavaliselt vaimupuue. Seetõttu arvati, et naissoost autiste on vaid üks neljast. Alles nüüd on hakatud aru saama, et ka tüdrukud ja naised on autistid, me lihtsalt varjame (maskime, sõnast masking) autistlikke jooni paremini kui mehed. Samal ajal on me probleemid kohati suuremad (näiteks sotsiaalsed probleemid, lisaks satume me sageli seksuaalvägivalla ohvriks) ning mitmetahulisemad ning elukvaliteet kehvem kui autistlikel meestel; see väljendub paraku näiteks selles, et autistlikud naised sooritavad rohkem enesetappe kui autistlikud mehed.
14. Autistidega tuleb kõneleda kui lastega, sest nad ei saa normaalsest jutust aru.
Kuna autistid on täiesti tavalised inimesed, pole põhjust meiega rääkida teistmoodi kui teiste inimestega või "nagu lastega". Lugupidamatus autistide suhtes on üks suuri probleeme, mis tänapäeval allistide seas lokkab, mistõttu on väga oluline teadvustada, et autistid on täpselt sama arukad, "kohal" ja teadlikud kui iga teine inimene. Ja nagu iga teise inimese puhul tuleb ka autistidega, kes on indiviidid (vt punkt 12) suhelda niimoodi, nagu on konkreetse indiviidi puhul kohane.
15. Kõik autistid on matemaatikas head.
Nagu 12. ja 14. punktis öeldud, oleme me indiviidid ja sedasi väga erinevad. See tähendab mh seda, et ka asjad, mis meid huvitavad ja mida me oskame või milles meil tugevused väljenduvad, on väga erinevad. Mõned oskavad matemaatikat, mõned on hoopis andekad kirjanikud või psühholoogid või kunstnikud või näitlejad (nt Anthony Hopkins). Iga autistlik indiviid on oma tugevuste ja nõrkustega, täpselt nagu iga allistlik indiviid.
16. Kõik autistid on mingil moel andekad.
Seegi müüt käib tegelikult 12. müüdi, "Autistid on kõik ühe vitsaga löödud" , alla. Arvamus, et kõik autistid on mingil moel andekad, põhineb tavaliselt filmidele ja sarjadele, kus autistlik peategelane (nt Sherlock Holmes, Nero Wolfe, Temperance Brennan ("Bones") või keegi teine autistlik talent oma autistlike annete (hea mälu, tohutu detailide märkamise võime, palju teadmisi mingil alal) abil mingeid keerulisi probleeme või juhtumeid lahendab).
Reaalses elus on autistidega aga täpselt sama lugu kui mitteautistidega - igaühel meist on omad tugevused ja omad nõrkused ning andekaid ja üliandekaid inimesi on me seas vaid teatud määral.
17. Olemas on "raskekujuline" ja "kergekujuline" autism.
See müüt on üks levinumatest. Tegu on väga sügavalt juurdunud arvamusega, mis on üsna ekslik.
Paljud mitteautistid arvavad, et autistid jagunevad "kõrgfunktsioneerivateks" ja "madalfunktsioneerivateks" või "kergeteks" ja "rasketeks"*.
Tegelikult, kuna autistid on indiviidid, nagu juba korduvalt rõhutanud olen, oleme me indiviidid ka oma tervise ja võimete poolest. See tähendab, et me pole immuunsed probleemide suhtes, mis kimbutavad ka mitteautiste, näiteks kroonilised füüsilised haigused, probleemid üli- või alatundlikkusega, psüühikahäired jne. Mis tähendab, et autist võib vabalt olla vaimupuudega või kogeda mõnda terviseprobleemi, mis suurendab ta abivajadust, mitte autismi raskusastet. Sellisel seisukohal on ka uusimad diagnostilised juhendid nagu DSM V ja RHK 11.
See, kui autisti abivajadus on suuremat sorti, ei tähenda automaatselt, et seda põhjustaks autism / autist olemine.
Täpselt nagu ei nähta allismi probleemina allistide puhul, kellel on terviseprobleeme või omapärasid, mis toimetulekut raskendavad, ei saa autismi näha inimese probleemide ainsa või peamise allikana - see poleks lihtsalt loogiline. Kui allistlikul inimesel on vaimupuue või sensoorse töötlemise häire (või mis tahes raske, sügav või liitpuue), öeldakse, et "sel inimesel on see puue või see häire"; kui autistlikul inimesel on samad omapärad-puuded, öeldakse "ta on raske/sügav autist" või "tal on raske/sügav autism". Nagu näha, ei ole see loogiline.
Ei tasu unustada, et autism ja mitteautism ehk allism on täpselt ühesugused nähtused - närvisüsteemi ja aju ülesehituse poolt etteantud loomulik ja normaalne viis olla - mistõttu tuleks nii allistide kui autistide probleeme näha objektiivselt, mitte neid laisalt ja mugavalt lihtsalt inimese neurovariatsiooni alla lükata.
Nagu autistlikus kogukonnas selgelt sõnastatud on: funktsioneerimissildid (kõrg- ja madalfunktsioneeriv, "raskekujuline" või "kergekujuline" autism) kirjeldavad vaid seda, kuidas mitteautistid meid tajuvad, mitte seda, milline on meie reaalsus.
N-ö kõrgfunktsioneerivana tajutav inimene võib elus palju raskusi kogeda (ka mul, kuigi mul on ametlik diagnoos, on sageli keeruline inimesi, sh sotsiaalvaldkonna töötajaid, kellel peaks olema vastav pädevus, veenda, et ma olen autist, kuna ma ei vasta nende eelarvamusele autistist ja näin "kõrgfunktsioneerivana", mis sisuliselt tähendab vaid seda, et "sa näed liiga normaalne välja ega vasta mu kujutlusele autistist"; samal ajal on mul raske puue ja suur abivajadus).
"Madalfunktsioneerivana" tajutav inimene võib samal ajal nii mitmeski asjas "kõrgfunktsioneerivale" silmad ette teha. Üldine tendents siltide kasutamise puhul on see, et n-ö kõrgfunkavateks sildistatute puhul eiratakse nende vajadusi ning n-ö madalfunkavate puhul nende tugevusi.
*Sildi "kõrfunktsioneeriv" alla on kaua liigitatud inimesi, kes on autistid ja kellel pole vaimupuuet, ning "madalfunktsioneerivad" on reeglina olnud need autistid, kellel on vaimupuue. Sama lugu on siltidega "kerge" ja "raske autism". Tegu ei ole autismi raskusastmetega, kuna neid lihtsalt ei eksisteeri (võrdluseks: kas te suudate välja mõelda, milline kerge või raske allism või milline on kõrg- või madalfunktsioneeriv allist?), vaid laisa viisiga autistlikke inimesi kirjeldada ehk mõtteviisiga, et autism tähendab probleeme ja kõik probleemid, mis autistil on, on põhjustatud autismist; samal ajal kui allistidele (kes on samal ajal palju homogeensem inimrühm) jäetakse luksus olla indiviidid, kes pole defineeritud nende neuroloogia poolt ja kelle probleemid, haigused ja omapärad on miski, mida nähakse nende neurovariandist lahusseisvana.
Täpselt sama käsitus oleks kohane ka autistide puhul.
Kokkuvõtteks: funktsioneerimissildid ei sisalda infot, need on nonsenss, lisaks mõjuvad need autistidele solvavalt, diskrimineerivalt ja diskrimineerimist soodustavalt ning raskendavad meie hakkamasaamist elus, kuna kinnistavad autismi suhtes eksisteerivaid väärarvamusi, ning mitteautistide jaoks eksitavalt.
Seega, pealiskaudsete ja sisutute funktsioneerimissiltide kasutamiseks ei ole kunagi head põhjust.
Kommentaarid
Postita kommentaar